VÕTA õppekava täitmisel

Taotleja sammud varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamisel

1. samm: eneseanalüüs

Esimeseks sammuks on põhjalik eneseanalüüs. Eneseanalüüs võib mõne inimese jaoks olla väga lihtne ja harjumuspärane tegevus, teisele aga keeruline. Oma oskuste ja teadmiste kaardistamisel võib abi saamiseks pöörduda karjäärinõustaja poole.

Otsustades ise proovida, võib abi olla järgmistest tegevustest. Kõigepealt tuleks läbi mõelda elu jooksul kogetu: täidetud rollid ja ülesanded ning neist õpitu ja panna kokkuvõttena kirja, millised on peamised omandatud pädevused. Nende pädevuste põhjal saab hakata vaatama, kas taotleda arvestamist mingi õppekava raames või hoopis kutsekvalifikatsiooni saamiseks. Selline lähenemine on mõistlik juhul, kui soovitakse läbi mõelda, mida oma teadmiste ja oskustega laiemas plaanis peale hakata (nt planeerida oma karjääri, õpinguid, elu jne).

Teine variant on keskenduda sellele õppekavale või kutsestandardile, mille raames soovitakse oma varem toimunud õppimist arvestada lasta. Sellisel juhul tuleb hoolega vaadata, millised on õppekava või kutsestandardi oodatavad pädevused ja püüda analüüsida, kas varem omandatud teadmised ja oskused on arvestamiseks piisavad.

Võib alustada ka korraga „kahest otsast", st mõelda nii oma olemaolevatele pädevustele kui ka sellele, millise õppekava läbimine või kutsekvalifikatsiooni omandamine on hetkel oluline ja saavutatav. Sealjuures ei ole oluline õpitu täpne üksühene vastavus õppekava mingi konkreetse õppeaine sisuga, vaid õpiväljunditega, kuid varasemaid õpinguid ja töökogemust saab arvestada ainult vastava õppekava kontekstis.

Näide õppimise kirjeldamise kohta

Kati on vallasekretär, kes soovis valla elanikke teavitada täiskasvanute õppimisvõimalustest ja kirjutas maakonna ajalehte vastavasisulise artikli. Alljärgnevalt on toodud näide, kuidas kirja panna sellega seotud õpikogemust.

 

2. samm: VÕTA protsessi ja reeglitega tutvumine

Teise sammuna tuleks tutvuda oma õppeasutuse VÕTA regulatsioonidega (näiteks õppekorralduseeskiri vms). Nõu saamiseks võib pöörduda õppeasutuse VÕTA nõustaja poole, kes aitab mõista, kas õpitu õppekava konteksti sobib, ning selgitab, kuidas taotlemine toimub. Esmase nõustamise hõlbustamiseks on nõustaja juurde minnes soovitatav kaasa võtta tõendusmaterjal õpitu kohta. Keerulisematel juhtudel võib VÕTA nõustaja konsulteerida vastava õppekava VÕTA hindajaga (õppekava juht, VÕTA komisjon jne) eelnevalt õpitu sobivuse üle.

3. samm: taotluse koostamine ja esitamine

Juhul, kui varasemate õpingute või töökogemuse käigus õpitu sobib arvestamiseks, võib esitada vastava taotluse, mille vormi saab õppeasutusest. Taotlusele tuleb lisada nõutav tõendusmaterjal. Viimast saab koguda, koostada ja esitada ainult taotleja.

Tõendusmaterjaliks võivad sobida näiteks järgmised dokumendid ja materjalid:

• akadeemiline õiend või õpisoorituste tõend,
• koolitustunnistus,
• diplom,
• (üli)õpilasvahetuse leping,
• ametikirjeldus,
• laiendatud CV,
• töökogemuse analüüs,
• õpimapp e portfoolio,
• praktika aruanne,
• ainekava või õppeaine programm,
• kutsetunnistus, osaoskuste tunnistus,
• artiklid (taotleja kirjutatud või tema tegevust kajastavad),
• koostatud projektid, projektis osalemist tõendavad dokumendid,
• iseloomustav hinnang töökohalt,
• näited tehtud töödest (nt koostatud õppematerjalid, juhendid jms),
• Europassi keelepass
• jne

Tõendusmaterjali puhul on oluline, et

• tegemist peab olema taotleja enda sooritatud töödega ja omandatud teadmiste/oskustega;
• omandatud teadmised/oskused peavad vastama nõutud tasemele (näiteks vihmaussi on võimalik uurida nii lasteaias kaaslastega õues mängides, koolis loodusloo tunnis kui ka ülikoolis teadustööd tehes: esimesel juhul omandatud teadmised üldjuhul aga kõrgkoolis nõutavatele teadmistele ei vasta);
• vahe teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste vahel peab olema selge;
• omandatu peab olema n-ö ajakohane;
• esitatav tõendusmaterjal peab olema asjassepuutuv ja otseselt seotud taotletava arvestamisega (õppekavaga).

4. samm: taotluse hindamine

Taotlust hindab ekspert või hindamiskomisjon. Hindajad on enamasti õpetajad ja õppejõud, kes on hästi kursis õppekavaga. Hindajad kontrollivad, kas taotlusega koos esitatud tõendusmaterjal vastab nõuetele ja on piisav. Hindamise käigus võidakse nõuda täiendavat tõendusmaterjali või lisaülesannete sooritamist.

Hindamise puhul lähtutakse järgmistest põhimõtetest:

• Hinnatakse kogemusest õpitut, mitte (töö)kogemust ennast.
• Varem õpitu peab sisuliselt sobima õppekavaga (õpitu peab vastama õppekava õpiväljunditele).
• Omandatud teadmised ja oskused peavad sobima selle haridustasemega, millel arvestamist taotletakse.
• Terviklikkus: õppija sooritusi vaadatakse teoreetilise ja kogemusliku õppe kombinatsioonis.

Näiteks, kui Mart on läbinud teadusliku kirjutamise kursuse, siis tagasisidet

tema oskuste kohta saadakse sellest, kuidas ta on omandatud pädevusi

rakendanud akadeemilist teksti kirjutades.

• Hindamisel lähtutakse hindamiskriteeriumitest, millest teavitatakse ka taotlejat. Kui hindamiskriteeriumiks on, et õppija analüüsib oma varasemast töökogemusest õpitut, siis kirjatöö, mille käigus õppija vaid kirjeldab, mida ta tegi, aga mitte seda, mida ta töö käigus õppis, ei sobi.

Näiteks, kui Marju on õpetanud asendusõpetajana algklasside lapsi ja kirjeldab oma analüüsis, milliseid tegevusi ta õpetajat asendades tegi, pole see hindamiskriteeriumile vastav ega piisav. Kriteeriumitele vastab, kui Marju oskab analüüsida, mida ta näiteks klassis distsipliini kehtestades õppis ja kuidas õpitut edaspidi kasutas.

5. samm: otsus ja tagasiside

Iga otsuse (nii negatiivse kui positiivse) korral on taotlejal õigus saada tagasisidet ja infot otsuse kohta. Hindajal on kohustus tehtud otsust põhjendada.

Õppeinfosüsteemi kantakse originaalsooritus, mis kajastub hiljem ka akadeemilisel õiendil, hinnetelehel, tunnistusel vm ja sisaldab enamasti järgnevat infot:

• eelnevate õpitulemuste arvestamise puhul õppeasutuse ja õppeaine nimetus, õppejõu nimi ja tulemus vastavalt sooritatule (aluseks on esitatud dokumendid);
• eelneva töökogemuse arvestamise puhul asutuse nimi, kus töökogemus omandati, arvestamisotsuse tegija ehk hindaja nimi ning milline osa õppekavast on loetud VÕTA alusel sooritatuks.

6. samm: vaidlustamine

Taotlejal on õigus VÕTA taotluse arvestamise otsus vaidlustada juhul, kui ta ei ole sellega rahul. Vaidlustamise kord võib õppeasutustes olla erinev.

Vastutuse jaotumine VÕTA protsessis

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise kasutamine annab õppijale rohkem vabadust, kui traditsiooniline õppimine, valida kindlaid tegevusi, mis peegeldavad õppija teadmisi. See paneb aga õppijale suurema kohustuse oma õppimise eest ise vastutada.

VÕTA taotleja

• tutvub oma õppekavaga, selgitamaks, millised omandatud kogemused võivad sobida taotlemiseks;
• esitab vormikohase taotluse koos vajaliku tõendusmaterjaliga;
• vastutab esitatud andmete ja dokumentide õigsuse eest;
• esitab vajadusel täiendavaid dokumente.

VÕTA nõustaja

• informeerib taotlejat kehtivatest nõuetest ja korrast;
• aitab taotlejat taotluse ettevalmistamisel;
• vaatab, et taotlus oleks täidetud korrektselt ja kogu vajalik teave ning dokumendid olemas;
• pakub taotlejale vajalikku nõu ja tuge;
• jälgib protseduuri vastavust kehtivale korrale.

VÕTA hindaja

• omab kogemust hinnatavas valdkonnas või tegevuses;
• omab häid teadmisi õppekava sisust ja ülesehitusest;
• vastutab VÕTA kvaliteedi eest - arvestatu peab vastama õppekava nõuetele;
• teeb otsuse vastavalt õppekava terviklikule kontekstile;
• käsitleb taotlejat tervikliku ja areneva isiksusena;
• hindab varasemate õpingute ja/või töökogemuse käigus omandatud õpiväljundeid samaväärselt õppekavas ettenähtud vormis omandatud õpiväljunditega;
• annab taotluse täielikul või osalisel rahuldamata jätmisel põhjendusi ja soovitusi taotlusele positiivse tulemuse saavutamiseks ja edasisteks õpinguteks:

Kitsendused VÕTA kasutamisel

Igas õppeasutuses on erinevad reeglid, mis võivad piirata VÕTA kasutamisvõimalusi. Lähtuvalt regulatsioonidest võib VÕTA mõjutada õppetoetuse saamist, õppekoormuse arvestamist jmt.

Võimalikud kitsendused on järgmised:

• Tähtajaline aegumine - kui õppimine on toimunud väga kaua aega tagasi, siis võidakse seda õppeasutuse poolt pidada aegunuks. Sellisel juhul võib tekkida vajadus hinnata, millisel tasemel on omandatu säilinud. Samas on tõenäosus, et omandatud teadmised ja oskused aeguvad, väiksem siis, kui taotleja töötab vastavas valdkonnas.
• Sisuline aegumine - näiteks infotehnoloogia erialaained võivad sisuliselt üsna kiiresti aeguda, aga filosoofia õppeained on ka pikema perioodi möödudes sama sisuga.
• Topeltarvestamine - VÕTA puhul tehakse akadeemiline otsus varasemate õpingute väärtuse ja taseme osas vastavalt konkreetse õppeasutuse õppekavale. Sel teel saadud ainepunktid ei ole automaatselt üle kantavad kolmandatesse õppeasutustesse ja tavaliselt on vajalik uuesti taotlemine.
• Bakalaureuse- ja magistriõppe tasemetel kogutud ainepunktide summa peab olema vastavalt kõrgharidusstandardis ettenähtule vähemalt 200.
• Vastavalt kõrgharidusstandardile ei ole lubatud varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist kasutada lõputöö kaitsmisel või lõpueksami sooritamisel. See, kui suures osas on lubatud õppekava täitmine VÕTA abil, on erinevates õppeasutustes reguleeritud erinevalt.
• VÕTA tasu ja taotlemisele kuluv aeg - VÕTA taotlemine on paljudes õppeasutustes tasuline. Tasu ja taotlemisele kuluv aeg võivad õppeasutuseti erineda.

Kõik nimetatud piirangud võivad õppeasutustes erineda. Täpsema informatsiooni saamiseks tuleb pöörduda vastava õppeasutuse poole, kus soovitakse varasemaid õpinguid ja töökogemusi arvestada.

Taotlemise ajastamine

Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine mõjutab ka keskmist hinnet ja seeläbi võib mõjutada näiteks õppetoetuse saamist. Enne taotlemist on alati kasulik läbi mõelda, mis hetkel tasub taotlus esitada ja kui suures mahus arvestamist taotleda. Enamasti on VÕTA taotlust võimalik õpingute jooksul esitada rohkem kui ühel korral.